Sulakuu on juba peagi poole peal, aga ruberoidil lamab endiselt monoliitne hang ja öösiti võtab külm seinad härma. Millest rääkis eelmine pidu? Millal ja miks ja kes seal käisid? Kõik sulandub üheks ühtlaseks muusikakokteiliks, mille hinnaks eurode asemel lõhutud pedikuriivid ja liimist lahti parkett. Siit-sealt meenub mõni higine võiduhüüd, mõni haarav rütmistik ja paar valgustavat ideed. Nagu talveunes oleks olnud, ainult mite metsas soojade paluoksade ja paindlike remmelgajuurte vahel, vaid kusagil musta-valgeks võõbatud betoonseinte vahel, pea kohal kõdunenud ripplagi, nurgas üllatavalt ebapopulaane raamaturiiul. Siin on hämar ja mälestused lõhnavad rääsunud õlle ja kustunud tubaka järgi. Siilid surevad ja linnud nälgivad...
Aeg heita seljast talvenahk ja end korralikult raputada. Aitab sellest enesehaletsuse hirmuhigist, mis möödunule mõeldes juuksepiirist alla valgub. Täna on uus päev ja neidsamuseid on tulemas veelgi. Igas järgnevas päevas on lubadus millestki uuest ja suurest, nagu igas seemnes on lubadus elust. Päiksetõus ometigi läheb aina varemaks ja need samad seemnedki saavad võimaluse oma lubadusest kinni pidada...
Täna on kinolina sile ja valge, et filmil oleks hea ennast paljastada. Homme pannakse punki, et kukeharjad saaks lava ees saagida...
Tõmbasin Valga Rockiklubile traati, et lähme Patküla korviplatsile sopsu mängima ja higistame pohmaka välja. Ta vastas, et tal visati just üks aken sisse ja tal sügavustaju läinud, aga kuna sporti peaks tegema ja raudvardad raudbetoonis pehmeks painutama, siis võiks ju KEK'i(Kolhoosi Ehituskeskus) spordisaalist pallid laenata ja minna. Helistasin ka Viljandi Puhtale Kullale, aga see ütles torus kareda häälega, et tal peale sulgemist tuju ära ja just eile sai Zavoodiga kõvasti viina paugutatud. Seega Zavoodile polnud üldse mõtet helistada - pealegi kipub ta viimasel ajal ainult lauajalkast seletama ja ausalt öeldes ei viitsi enam tema kiviaegsete emaplaatide seerianumbreid kuulata.
Trehv, Trepp ja Pool Kuus pidid rahad kokku panema ja viimase Happy Hour'iga kohale sõitma. Ristiisa Pubi tulevat oma mersuga üksinda. Panin ette, et las tulevad koos ja hoiavad bentsu pealt paar küüslaugu leiba majoneesiga kokku, aga mõtteks see jäigi - ilmselt kartis Ristiisa, et Trepp veab oma raamatud endaga kaasa ja Pool Kuus paneb muusika põhja. Underground pidi üldse hiljem häälega tulema...
Hakkasime Valga Rockiklubiga mänguga pihta. Tal tõesti sügavustaju läinud - muud ei tee, kui ainult soolab vastu rõngast, pealegi lõi tal jälle vana vundamendi vigastus välja ja läks peale paari miinust juba muru peale õlut libistama. Loopisin niisama keskväljakult kaugviskeid ja panin igaks juhuks suitsuruumi ventilaatorid undama.
Tartu sõbrad jõudsid rekka peal kohale, aga pallimängust ei tahtnud nad kuuldagi. Tahtvat hoopis Vanamõisasse kupsu minna. Rääkisin, et jää veel peal ja purded talvega viltu vajunud, aga ei midagi. Äratasin Valga Rockiklubi üles ja läksime jala kohale. Trepil olid vist Taurused sees, sest too kiskus kohe voodrilauad maha, kargas esimeselt kõhukat ja vajus nagu betoonhoone läbi jää põhja. Teised ei tahtnud nurgakivigi vette kasta ja otsustasime laiali minna, sest Trepp avastas lastekast välja ronides, et tal jälle kelbalauad vammi täis.
Saatsin Valga Rockiklubi Roobe ristini ära ja tagasitulles nägin Pirogovi Parki - ta ei ole ikka peale viimast reidi samasugune. Pirokunn peksis vastu oma reserveeritud pinki õllepõhju tühjaks ja muru peal oli mingi goot ennast täis pasandanud. Mäel oli vererida kuni Nikolai kujuni - eks verine rattur toomemäel tahtis jälle oma julgust proovile panna...
Undergroundist ei kuulnud ma midagi. Vast sai Atlantisega kokku ja nüüd söövad Annelinna pool komme...
Oijaah...
Proovi veel sporti teha.
Lülitan ventilaatorid välja - sahin on väljakannatamatu ja DMX kaabel jälle jamab.
Kas on üldse olemas hulle mõtteid, või on kõik mõtted lihtsalt neutraalsed abstraktsed teadvuse kuvandid maailma ja Minu omavahelistest suhetest? Vahepeal mingit, paljude arvates kindlasti hullumeelset, mõtet mõeldes tundub selle algupära müstiline ning empiiriliselt seletamatu. Kas ma kujutan seda endale ette või on see tõesti reaalsus, mis jätkab sõltumatut eksisteerimist ka peale seda, kui mu seinad on muutunud tolmuks, põrandad langevad põrmu ja aknad killustuvad päikese käes sillerdavaks vihmaks?
Kes mu lõi? Miks ma olin ühel hetkel tühi endine Hinnapomm ning järgmisel hetkel Pubi? Kes segas müürisegu ning liimis kokku tuhaplokid, kattis need männilaudadega ja asetas makseterminali kõigile nähtavasse kohta? Miks kõrgub ühes mu nurgas elektroonikaga kuhjatud hiiglasliku leivaviilu kuju ja värviga lava? Kes peksis mu seintesse augud ja lappis augud, mis olid seal enne? Mis ajendas mu loojaid klopsima kokku prussidest pingid, lõikama parajad jupid vaipa mu põrandatele, värvima seinad valgeks, punaseks ja tumedaks ning kes kurat vahel mu sees muusikat kuulab, õlut joob ja kuseb?
Ma hakkan vist hulluks minema. Praegu just mõtlesin sellele, et kuidas küll suudab üks Pubi mõelda ja blogi pidada? Kuskohast ma õppisin arvutikasutamist, trükkimist ning eesti keelt? Kas ma käisin mingitsorti ehituskoolis ja enne seda ehituslasteaias? Millega ma kuulen, näen ja trükin? Kus asub mu kesknärvisüsteem ja jäsemed? Kas ma pean ka vahepeal raha sööma ja makse maksma? Millal saavutasin ma teadvuseseisundi ja millal see lakkab? Kellele kuulub see vasakult teise mehe näopilt mu aknal, kui väljaspoolt vaadata? Kas ma vaeva nähes, õppides ning treenides näen kunagi maakera kumerust?
Kelle juustest pudenes välja just see kõver ning tuhmunud juuksenõel? Kas see porine õllekork on siin diivani all nädalaid või tunde oma leidjat oodanud? Kas siidrist kleepuv eurosent jäeti siia tipiks, mõnituseks või siis hoopis mingisuguse haiglase vahejuhtumi tulemusena?
Sellised mõtted vaevavad Pubi Juudast peale suuremat pidu, siis kui tema kõhus pikkade pruunide juustega ja samavärvi kulunud tagiga mees harja ja lapiga ringi käib. Tema terasninadega saapad kraabivad Pubi niigi tolmust ning tantsusammudest vaevatud põrandat ja märg õline lapp peseb ta kõverat letti. Millal jälle kord vibreerivad tema seinad rütmidest, põrand sammudest ning prilllauad sinna langevast lehkavast uriinist?
Trepid valutavad, suitsuruumis on halb maitse, vaibad sügelevad ja aknad tunduvad rasvast libedad. Pole aga viga - mis ei tapa, teeb tugevamaks(nagu nõukaajal öeldi). Varsti tulevad uued kontsertid ning paari õlle järel kaob valu letikividest, siirupine pori-, sülje- ja õllesegu lahustub parketilt, makseterminal hakkab printima ning mustad uksed vajuvad iseenesest lahti...
