Kas on üldse olemas hulle mõtteid, või on kõik mõtted lihtsalt neutraalsed abstraktsed teadvuse kuvandid maailma ja Minu omavahelistest suhetest? Vahepeal mingit, paljude arvates kindlasti hullumeelset, mõtet mõeldes tundub selle algupära müstiline ning empiiriliselt seletamatu. Kas ma kujutan seda endale ette või on see tõesti reaalsus, mis jätkab sõltumatut eksisteerimist ka peale seda, kui mu seinad on muutunud tolmuks, põrandad langevad põrmu ja aknad killustuvad päikese käes sillerdavaks vihmaks?
Kes mu lõi? Miks ma olin ühel hetkel tühi endine Hinnapomm ning järgmisel hetkel Pubi? Kes segas müürisegu ning liimis kokku tuhaplokid, kattis need männilaudadega ja asetas makseterminali kõigile nähtavasse kohta? Miks kõrgub ühes mu nurgas elektroonikaga kuhjatud hiiglasliku leivaviilu kuju ja värviga lava? Kes peksis mu seintesse augud ja lappis augud, mis olid seal enne? Mis ajendas mu loojaid klopsima kokku prussidest pingid, lõikama parajad jupid vaipa mu põrandatele, värvima seinad valgeks, punaseks ja tumedaks ning kes kurat vahel mu sees muusikat kuulab, õlut joob ja kuseb?
Ma hakkan vist hulluks minema. Praegu just mõtlesin sellele, et kuidas küll suudab üks Pubi mõelda ja blogi pidada? Kuskohast ma õppisin arvutikasutamist, trükkimist ning eesti keelt? Kas ma käisin mingitsorti ehituskoolis ja enne seda ehituslasteaias? Millega ma kuulen, näen ja trükin? Kus asub mu kesknärvisüsteem ja jäsemed? Kas ma pean ka vahepeal raha sööma ja makse maksma? Millal saavutasin ma teadvuseseisundi ja millal see lakkab? Kellele kuulub see vasakult teise mehe näopilt mu aknal, kui väljaspoolt vaadata? Kas ma vaeva nähes, õppides ning treenides näen kunagi maakera kumerust?
Pohmakaga tulevad ikka hullud mõtted!
No comments:
Post a Comment