Sulakuu on juba peagi poole peal, aga ruberoidil lamab endiselt monoliitne hang ja öösiti võtab külm seinad härma. Millest rääkis eelmine pidu? Millal ja miks ja kes seal käisid? Kõik sulandub üheks ühtlaseks muusikakokteiliks, mille hinnaks eurode asemel lõhutud pedikuriivid ja liimist lahti parkett. Siit-sealt meenub mõni higine võiduhüüd, mõni haarav rütmistik ja paar valgustavat ideed. Nagu talveunes oleks olnud, ainult mite metsas soojade paluoksade ja paindlike remmelgajuurte vahel, vaid kusagil musta-valgeks võõbatud betoonseinte vahel, pea kohal kõdunenud ripplagi, nurgas üllatavalt ebapopulaane raamaturiiul. Siin on hämar ja mälestused lõhnavad rääsunud õlle ja kustunud tubaka järgi. Siilid surevad ja linnud nälgivad...
Aeg heita seljast talvenahk ja end korralikult raputada. Aitab sellest enesehaletsuse hirmuhigist, mis möödunule mõeldes juuksepiirist alla valgub. Täna on uus päev ja neidsamuseid on tulemas veelgi. Igas järgnevas päevas on lubadus millestki uuest ja suurest, nagu igas seemnes on lubadus elust. Päiksetõus ometigi läheb aina varemaks ja need samad seemnedki saavad võimaluse oma lubadusest kinni pidada...
Täna on kinolina sile ja valge, et filmil oleks hea ennast paljastada. Homme pannakse punki, et kukeharjad saaks lava ees saagida...
No comments:
Post a Comment